Alustades algusest. 2018. sügisel käisid sallikudujad Stockholmi avastamas ja sallinäitust avamas (http://www.haapsalusall.ee/kuidas-haapsalu-kudujad-stockholmis-kaisid/).
Tookord alanud tutvused ja suhtlus viis selleni, et 7. juunil saabusid pitsikeskusesse TRIINUD. TRIINU- rahvakunsti huviring, koondab endasse toredaid eesti käsitöösõpru Rootsist. Nii, nagu meie koondame Haapsalust. Toimus kahe kultuuripärandit väärtustava seltsi kohtumine. See kujunes armsaks, nagu ikka- kallistused, tervitused, kohvitamine, jutunurgad jne. jne. Juttu jätkus kauemaks. Kui väljas möllanud äikesetorm järgi andis ja päike taas pilvede vahelt piiluma hakkas, jalutasime kõik koos mööda Haapsalu peatänavat külastama muuseumit. See ei ole tavaline muuseum. See kuulub Raul Sas´ile, kes ise oli ka meid tervitama tulnud ja oma kogusid lahkesti tutvustas. Üle 500 õllekapa ja terve leivariiuli täis kauneid sõlgesid- juba ainuüksi need arvud on omaette näitajad. Muuseumituba saab külastada peremehega eelnevalt kokku leppides.
Laupäeva hommikul väljus buss koos külaliste ja meie naistega väikesele luhvtitamistuurile. Esimene peatuspaik oli Taebla villavabrik. Ma väga loodan, et kunagi saame selle asutuse kohta veel Taebla Villamanukfatuur öelda, aga seni on nende ametlik nimi Villakamber OÜ. Selline tagasihoidlik, nagu selle omanikud Angeli Korjus ja Mart Veskegi. Saime näha kaasaegse villahundi tööd ja kuidas sünnib villaloor. Angeli pakkus omavalmistatud imemaitsvat rabarberilimonaadi ning saime tutvuda ka tema valmistatud seebivalikuga.
Plaan villavabrikust läbi Võnnu Ridala kiriku juurde sõita luhtus, sest parasjagu toimus sellel teel ralli ja meie oma suure bussiga oleksime ilmselgelt ralliautodele komistuskiviks saanud. Ilmselt poleks meid sinna sõitmalastudki, aga seda me ei hakanud kontrollima- sõitsime Haapsalu kaudu Ridala mäele. Kirik seisis täpselt seal, kuhu ta 13. sajandil ehitati ning ootas meid. Suur oli kõikide üllatus, kui kõrvalasuvast pastoraadist tuli meie juurde ka kirikuõpetaja Küllike Valk ning avas lahkesti kirikuukse ja me saime ka kiriku sisemust näha. Paljudele oli esimene Ridala kirikus viibimine. Küllike Valk rääkis väga lühidalt kirikust ja osutas tähelepanu kõigele erilisele, mida seal näha sai. Puitnikerdused ja seinamaalingud, jahe õhk kesk lämbet juunipäeva- tekkis selline müstiline olemine. Kahjuks kiirustasime, sest Rannarootsimuuseumis meid juba oodati. Suur aitäh, Küllike, et nii kiirelt reageerisid ja naerusuiselt juhuslikke külalisi tulid tervitama! Soovitan kõigil minna seda ajaloolist kirikut Haapsalu külje all (ametlikult isegi Haapsalu linnas!) külastama.
Rannarootsimuuseum on olnud pitsikeskuse sõber juba kaua. Oleme ju ühe asja eest väljas- et Haapsalus oleks hea. Lydia Kalda tutvustas seda kaunist, üht rahvakildu koondavat muuseumit. Jutt kõlas nii eesti- kui rootsi keeles, nii meie külaliste kui Lydia poolt. Kodune ja armas, samas muuseumile väärikas on selle muuseumi väljapanek ning muuseumis müüdav kaup just meie kandile omane. Muide, seal on nüüd ka kaardimakse nii talvel kui suvel, seega võite kõik ka sealt kingitusi otsima minna! Üks korralik käpikupaar, kootud kohaliku käsitöölise poolt, soojendab nii südant kui käsi.
Laupäevane ühine programm sai sellega läbi, igaüks kulges oma toimetuste juurde, et pühapäeval taas kohtuda.
Ja siis tuli pühapäev. 9.juuni.
Juba neljandat korda juunikuus oli käsitööseltsi naistel põhjust oma kübaratelt talvetolm maha puhuda, kleitide stangelt oma lemmik välja otsida ning kübarapäevaks ennast muudest toimetustest lahti rebida.
Kella 11ks oli Poka-Reinu talu hoov kübaratest tulvil.
Meie ja TRIINUDE kohtumise tähistamiseks ja edasiste traditsioonide sünni õhutamiseks istutasime koos õunapuu. See puu jääb märgiks sõprusest, mis sündis tänu käsitööle. Külaliste auks valisime istutatava puu sordiks Silva, Rootsis aretatud hilise suveõuna. Elu peab ju magus olema.
Ja Poka-Reinu perenaise Natali rõõmuks istutasime ühiselt ka tema järjest suurenevasse roosipeenrasse kauni roosi Lavender Ice. Sest elu peab ka ilus olema.
Ühispildid, pidulik lõuna pika laua taga, töötuba kindla ülesandega ja muidugi vestlused, jutustamised, suhtlemine…
Oli sulnis pühapäev 46 inimesega. Ja kübaratega.
Jääb vaid üle oodata juubelihõngulist kübarapäeva tuleval aastal.
Rohkem fotosid:
Merle Saulep- siinse lehe galerii