Tihti juhtub nii, et asjad jooksevad ühte kohta kokku. Ja asjade all ei pea ma silmas konkreetselt esemeid, vaid kõike, mida võib asjaks nimetada. Tähtis asi. Südameasi. Naljaasi. Kooliasi. Ja sel augustikuul juhtus, et meie asjalike naiste asjaajamiste tulemusel oli meil ühe nädala jooksul kohe kolm asjalikku üritust.
Kolmest kolm- nii võib täna öelda. Tehtud!
Kolmest esimene oli meie uute mustrite kalendri esitlus. 17.augustil kell 17 esitlesime koos Saara kirjastusega 2017. aasta seinakalendrit. Kalendrit, mille üle võib rõõmustada iga sein, iga käsitööarmastaja, iga haapsallane või Haapsalu sõber. Selle kalendri tegemise mõte sündis rohkem kui aasta tagasi, aga kauneid asju tehakse ikka kaua, sest nagu ütleb vanasõna – kaua tehtud kaunikene.
Niisiis kuulutasime välja seltsisisese uute mustrite konkursi. Kõik oli nagu päris: märgusõnad, kinnised ümbrikud ja źürii ning seltsi lahusus :-) Saarad Türilt olid otsustajad. Nemad nimesid ei teadnud, nägid vaid salle ja tegid otsused oma käsitöömaailmas paljunäinud silmade ja teadmiste põhjal.
Kalender on nüüd olemas- meie poolest võivad jõulud kohe tulla, sest üks imeilus asi kingikotti pistmiseks on omast käest võtta! Ja pakume kõigile teistele soovijatele ka- Haapsalu Pitsikeskuses on kalender müügis ja hea õnne korral saab sealt ka autorite autogramme :-) Ning selle kalendri originaalsallid on kuni 3. septembrini seal samas ka kõigile vaatamiseks väljas.
Kolmest teine oli Valgete Daamide Öökudumine. See toimus juba teistkordselt ning ma tõesti loodan, et see on meil uus traditsioon. Sel aastal oli aga uuenduseks Peetrike. Nimelt kogunesid meie valged daamid (ja-jaa, Linda ja Miralda ja Helmi ja Viivi ja kõik teised ka, kokku üle kolmekümne!) reedel, 19.augusti õhtul kella üheksaks raudteejaama. Naiste endi sõnul oli see vahva vaatepilt: ühel hetkel hakkas valges riietuses ja kübaratega prouasid raudteejaama poole tulema küll ühest tänavast ja teisest ja kolmandastki, ikka Peetrikese peatusesse kokku. Aga kes veel ei tea, mis on Peetrike, saab seda vaadata meie raudteemuuseumi kodulehelt.
Peetrike sai pilgeni valgeid daame täis. No ja siis läks sõiduks. Ka vardakotte ei unustatud- kudumine ikka ennekõike! Kuulasime giidi juttu, vaatasime muulil sõites imekaunist päikeseloojangut ning tervitasime hiliseid jalutajaid ja kutsusime kõiki pitsikeskusesse öökudumisele. Ega jalutajad kõik ilmselt aru ei saanud, mida me seal tahtsime, tegime ja hõikusime, aga meil endil oli väga lõbus. Järgmisel aastal tiirutame kindlasti ka Peetrikesega.
Kolmveerand kümme astusime Peetrikeselt maha ning avasime Haapsalu Pitsikeskuse uksed. Tuled põlema, aknakatted eest ära ja kuduma! Meeleolukamaks kudumiseks mängis Paula-Marit Leiumaa meile kitarri, saime maitsta valgeid näkse ja mis seal salata- ka valge vein oli asjakohane. Ikkagi pidu, tähtsaim veel Haapsalus- Valge Daami Aeg!
Meilt astus läbi väga palju rahvast. Mõned nopped kuuldust:
- Nad ei olegi mannekeenid! Nad liigutavad! (üks akna tagant mööduja)
- Kas te päriselt ka kootegi?
- Kas te iga öö koote nii?
- jne. jne.
Eks me siis jõudumööda vastasime kõigile, kes meie ruumi sisse astus ja küsis. Kellel akna taga küsimus tekkis, sellele jääb see küsimus ilmselt veel mõneks ajaks vastuseta pähe keerlema. Järgmisel aastal tasub julge olla ja meile sisse astuda- me näitamegi, kuidas me päriselt koome :-)
Kesköö paiku rahvaste rändamine sagenes, sest oli lõppenud ka “Südamega läbi müüri” etendus ning ka meile astusid sisse uued külalisesinejad. Naisansambel “Pitsilised koed” :-) Tegemist on tüdrukute pundiga, kelle etteasteid on rõõm olnud kuulata juba aastaid. Siin ja seal, nii ja naa. Sel korral esitasid nad meile kava “Laule Haapsalust läbi aegade”. Kas te teate, mis laul sai 1980. aasta Valge Daami laulukonkursi eripreemia? Või mitmendale kohale jäi mingil aastal laul “Kalalaev”? Need tüdrukud teavad. Ja laulavad imekaunilt! Õnneks saime ka lisaloo ning omalt poolt sai neile kõigile kingitud Haapsalu salli jaoks musta värvi lõng. Augustiööd on meil ju mustad :-)
Aitäh teile, Liivi, Anneli, Janne, Mairi ja Anneli!
Öökudumine pidi kestma seni, kuni jaksame ja kuni viimane meist oma töö vardakotti paneb. Nii ka läks. Eelmist aastat “lõime” poole tunniga, seega kell 2 sulgus pitsikeskuse uks. Ega see Valge Daamgi seal aknal tervet ööd ei ole- nii ka meie teame, millal peame lõpetama. Et siis tuleval aastal 11. augustil taas seda teha.
Jäänud on rääkida siis sellest kolmandast. Meie jaoks ka kõige tähtsamast.
Haapsalu V Pitsipäev.
Aga sellest juba eraldi, järgmises loos :-)