Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et 1. märtsil toimus pitsikeskuses Aime ja Siiri autoripäev. Juba tol päeval sai kokku jutukas ja samas muidugi ka töökas seltskond. Ning et too märtsikuu esimene päev oli sõprade ringis väga tore ja meie pitsikeskuse jaoks väga sobiv ürituseformaat, siis saigi otsustatud, et saame jälle kokku.
Sel korral oli tulijaid juba rohkem, sest Anniki, hea ja aktiivne inimene, oli kaasa hõiganud kudujaid üle meie kevadise Eestimaa. Ja tuldi. Tuldi Saaremaalt, Rõngust, Tallinnast, Raplamaalt, muidugi Pärnust ja Tallinnastki, Harjumaalt mujaltki kui pealinnast.
Pärast põgusat tutvumist omavahel tutvustasime külalistele meie maja ja tegemisi. Juttu jätkus, nagu naistel ikka. Sel korral siis põhiliselt käsitööst. Tore üllatus oli, et tegelikult oli kõigil külalistel kaasas ka mõni oma käsitööese, oli see siis valmis või poolik. Neid töid nähes võis ainult tõdeda, et ütlusel “Igav on olla iluta” on ikka päris tõepõhi all. Ilusaid asju näidati :-)
Pean siinkohal rääkima meie laupäevase koosviibimise staariseisusesse tõusnud üllatusest, mille Anniki Pärnust kaasa tõi- imeilusast ja maitsvast tordist. Sellist torti pole meie maja veel näinud. Parim osa sellest oli see, et Rees, meie hea külaline, tundis Pärnus tehtud tordi pildilt ära oma kootud salli :-) Tal oli seal saki sees üks koht, mille järgi ta seda kohe täpselt ka tõestas. Tordi pilti näete meie galeriis.
Tänasest on meil müügis ka uus valik lõngu (meriino, udupeen ja lumivalge; masinpesukindel meriino, siidi pai ja kaśmiiri pai, väike valik ka kaunivärvilisi meriinolõngu pitskudumite jaoks ning see valik täieneb peagi).
Kõikidele meid külastanud sõpradele suur aitäh ning Anniki- jõudu Sulle uute alguste lävel!