Selline suur pealkiri võiks meie reisil, mis möödunud nädalal teoks sai, tõesti olla. Aga täpsem oleks midagi sellist: “Kuidas Haapsalu käsitööseltsi naised meie sallide rändnäituse Rootsi Eesti saatkonda viisid, sealsete triinude ja teiste käsitööhuvilistega kohtusid, botaanikaaeda külastasid ning ennast tõeliselt hästi tundsid.”
Alustame algusest, et veel täpsem ülevaade anda.
2018.aasta esimestel päevadel oli siinse jutu kirjutajal võimalus külastada Eesti saatkonda Stockholmis. Loomulikult tekkis kohe ka mõte näituse osas, sest saatkonna ruumid tundusid selliseks asjaks vägagi sobivad. Ja teades, et naabrite pealinnas on väga auväärse ajalooga huviring “Triinu”, oli soov ka midagi koos nendega teha. Eesti Suursaatkonna asejuht Kristel Engman, meie võõrustajate kontaktisik, tegi kõik, et sügiseks planeeritud külastus ja üritus korda läheks. Ja läks ka, olgu etteruttavalt öeldud.
Niisiis- 4.septembril Rootsi suunduva õhtuse laeva pardal olime ka meie, 19 naist käsitööseltsist. Meid tundis ära ikka meie tavalise tunnuse järgi- vardad käes ja varrastel pits. Päris 100% laeval viibitud ajast just ei kootud, aga siiski- arvestatav osa :-)
5.septembri hommik tervitas meid uduga, vesi oli plekk. Stockholmi jõudmise ajaks oli päike udu hajutanud ja päev, see kaunis ja kauaoodatud, võis alata.
Eesti saatkonna maja ootas meid. Panime üles näituse Haapsalu sallidest. Esindatud on eelkõige vanad mustrid. Kümme kaunist salli jäävad saatkonna seinu ehtima veel oktoobriski, nii et sealsetel soovijatel on võimalik seda ilu ka vaatamas käia. Küll eelregistreerimisega, aga siiski on võimalus.
Lisaks näitusele tegime saatkonnas ka elavat näitust. Haapsalu naistel olid absoluutselt loomulikult vardad käes ja käis usin kudumine. Ja kui hakkasid saabuma meie seminari külastajad, siis ega nemadki vastust võlgu ei jäänud- ka nendel olid näputööd kaasas. Lisaks saime omavahel tuttavaks, kohtusime juba vanade tuttavatega ning Kristel Engman tutvustas meile ka saatkonda ja selle ajalugu.
Kell 1 päeval algas seminar. Suurim au selle juures oli, et avasõnad meie kohtumiseks ütles suursaadik, pr Merle Pajula isiklikult. Ja vähemtähtis ei ole asjaolu, et proua Suursaadiku õlgadel oli Haapsalu sall… Tema tütre kootud. Just see ongi see, mida me Rootsi jagama läksime- pärandit. Perepärandit. Meie kõigi osa kultuurist. Ja pr. Pajula tütre kootud sall on ehe näide eesti käsitööoskuste kestvusest.
Seminari loengu osas andsime ülevaate Haapsalu salli ajaloost ja tänasest päevast. Sekka sai räägitud tõekspidamistest, erinevatest seisukohtadest, mustriloojatest ja tulevikutegemistest. Ei puudunud ka küsimuste-vastuste voor. Aga mis keeles seminar toimus, võib tekkida lugejal küsimus. Eesti keeles. Sest Triinu on eestimeelne ja eestikeelne huviring. Neile, kes siiski tõlki vajasid meie teiste käsitöösõprade hulgas, toimus jooksev tõlkimine meie ühiste jõududega. Töökeel oli niisiis eesti keel. Olime me ju EV100 tähistamas.
Kohtumise lõpetas Pille Källe nõuandenurgake. Loodan, et kõik said oma küsimustele vastused ning üha rohkem triinusid leiab tee Haapsalu pitside võlumaailma. Abiks jätsime neile ka raamatuid ja uusi kalendreid uute mustritega. Jõudu tööle, triinud!
Rootsis viibimise esimese õhtu otsustasime sisustada meeldivalt ja kasulikult. Nimelt ühildasime õhtusöögi (mida nagunii oleks sööma ju kusagil pidanud) väljasõiduga lõbusõidulaeval Vindhem. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et sellele laevale jõudsme vaid tänu meie bussijuht Aare Kalmu ennastsalgavale roolikeeramisele ning tema erakordsele võimele ignoreerida 19 naissoost õpetajat ning suutlikkusele elada üle Waze ja gepsu minestamine. Ja mis lõpuks välja tuli oli see, et laeva väljumiskohaks oleks ju võinud olla vabalt kirjutatud mitte mingi aadress, mida ükski kohalik ka juhatada ei osanud. Nad oleksd võinud kirjtada:” Laev väljub kunigapalee eest”. Ja olekski asi korras olnud. Õnneks Vindhemile me jõudsime, krevette ja tacosid sõime ning neli tundi saime Stockholmi vaateid ka nautida. Tuledes kuningapalee, sillad, vanalinn… Ilus, pole midagi öelda.
Öömajaks olime valinud First Hotel Brommaplani ning kes oskab mõnu tunda pehmest ja mugavast voodist, avatud katuseterrassist ning 24h avatud kohvinurgast- just talle soovitame seda ööbimiskohta.
Teise päeva hommik tervitas meid niisiis Brommas. Pärast hommikueinet hotelli söögisaalis startisime Bergiuse botaanikaaeda. Seal ootas meid Kaili Maide, meie suurepärane vastuvõtja koos teiste triinudega. Ka Kaili on triinu, lisaks Läänemaa juurtega. Täitsa meie inimene.
Meie botaanikaaia külastus algas tegelikut hoopis selle taimepoe külastamisest. No jõudsime tsutike vara kohale (ilmselt meie bussijuht oskas lihtsalt nii hästi sõita) ja praktilised naised, nagu me oleme, kohe ka aiandipoodi jalutasime. Eelnevalt oli muidugi kõigile meenutatud, et bussis on ruumi siiski vähe, kohvritegagi tegemist, lilleostu paluks mitte teha. Taaskord etteruttavalt võin öelda, et polnud häda- mõni lilleke ikka Eestimaale jõudis :-)
Kaili Maide, Stockholmi Ülikooli Bergiuse botaanikaaia aednik, on suur taimedega värvimise entusiast ja käsitöömeister. Just läbi selle prisma ta botaanikaaeda meile ka tutvustas. Värvitaimed, töö nendega ja erinevate värviomaduste põhjused, mõjutused ja muu- juttu oleks jätnud oluliselt kauemaks, kui meie seal veedetud tunnid seda võimaldasid. Lõunasöök triinude poolt botaanikaaia restoranis- see oli nii sulnis, maitsev ja üllatav… Aitäh, armsad võõrustajad!
Lõunale järgnes taas suhkrutükk- külastasime koos Kailiga sealse botaanikaaia vesiroosimaja. Järgnes tunnike omal käel aias kulgemist ja nautlemist ning oligi aeg hakata laevale suunduma. Kellel nüüd huvi tekkis, mis botaanikaaiaga siiski täpsemalt tegemist ja mida seal näha saab, nendel soovitan uurida aia kodulehte: http://www.bergianska.se/english/ Neid inimkõrguseid kapsataimi, absoluutselt korrapäraste kobaratega tomatitami ja ma arvan, et umbes tonniseid :-) kõrvitsaid ja veidi väiksemaid kabatśokke vaadates tekkis küll tunne, et oled sattnud troopikasse, mitte ei asu põhjamaa taeva all… Igatahes olid seal enamus taimed üle-elu-suurused :-) Või lihtsalt siis äraütlemata lopsakad ja atraktiivsed.
Sisenedes seejärel bussiga botaanikaaia läheduses tunnelisse, olime – nagu naksti- tunneli teises otsas- sadamas. Taaskord vedas meil ilmaga- ei mingit lainet, ainult soe päike, laeva sabas lendlevad ja õiendavad kajakad…ja kodutee.
Hommikul sadamasse jõudes võttis Aare juhtrooli taas oma kätte ja keskpäevaks saime juba Haapsalut tervitada. Ja siis läks igaüks oma koju. Ilmselt kuduma.
Olime väsinud, ent õnnelikud.
Meie reisiseltskonna ja käsitööseltsi tänu kuulub Haapsalu linnale, Eesti Saatkonnale Stockholmis, Eesti Maja huviringile Triinu ning Birkas Buss OÜ-le. Olge te tänatud ja teadke, et iga heategu tuleb heateona ka tagasi! Aitäh!
Reisil käisid: Aasa Jõelaid, Velta Mägi, Merle Saulep, Eve Trei, Helin Põldve, Heli Huul, Pille Källe, Pille Schneider, Vaima Valk, Natali Särg, Anne Rekkaro, Sivi Koppelmaa, Marge Kiirend, Imbi Jeeberg, Eeva Maide, Ilme Kaaberma, Krete Lillep, Mare Kadanik ja Mirje Sims.
Allpool väike ülevaade piltides. Rohkem pilte galeriis Merle Saulepilt.
