Neljapäeval, 8.märtsil käisime külas Läänemaa Muuseumil. Meid võttis vastu sealne peavarahoidja Eve Otstavel. Olime eelnevalt talle sõna saatnud, et meid huvitab kõik, mis puutub Haapsalu sallidesse-rättidesse, peakatetesse ning paluud meile näitamiseks välja otsida ka kindaid.
Kella viieks oli meid muuseumisse kogunenud parajalt suur hulk, nii et muuseumi II korruse ametiruum oli meid täitsa täis. Aga nagu öeldakse, et häid lambaid mahub palju ühte lauta, nii oli ka meiega. Saime hakkama ja kellelgi ei jäänud midagi nägemata.
Alustasime oubidest. Mis on oub? Linnatanu. Mõnes kohas on neid nimetatud ka saksatanudeks. Ehkki oubid, mida meie nägime, tanu mõõte välja just ei andnud. Kui nüüd oma sõnadega ja nähtule tuginedes tahaksin teile seda öelda siis see kõlaks umbes nii: jupike traati, tsipake pitsi, natuke tülli, kunstlilli ka. Kindlasti nägid muuseumis nähtud oubid oma kasutusajal uhked ja udupeened välja, tänaseks on ajatolm oma töö teinud. Siiski saime aimu, milliseid linlikke peakatteid meie esiemad kunagi kandsid. Oubide kohta lugemist väga ei liigu, küll võivad soovijad neid ERMi kogudest vaadata. (www.muis.ee)
Ja siis näitas proua Eve meile Haapsalu rätte ja salle. Põnev! Loomulikult uurisime kohe nende mustrid järgi, vaatasime mõõtusid, tehnoloogiat, uurisime päritolu. Proua Eve jagas lahkelt selgitusi ja eks me küsisime ka. Ja need pitsilised beebimütsid! Milline ilu ja õrnus!
Peakatetest nägime väikest kogu Lõuna-Läänemaalt: erinevaid kabimütse, mis ei erinenud ainult oma materjalide poolest, vaid ka kuju poolest. Nii mõnedegi voodrid olid hinnalisest materjalist, rääkimata veel pealisriidest. Oli ju peakate siiski väga oluline naiserõivastuse detail ja sellel pühendati võimalusel nii aega, oskuseid kui raha- pandi mängu paremad materjalid ja edevamad paelad-pitsid. Lugejamängu küsimus: mis on treemel?
Proua Eve oli meie jaoks valmis pannud ka mõningad kindapaarid. Karpidest tulid välja mitmed muhu oranźi-roosakirjud sõrmikud, sõrmetippudeni täis kirjatud. Lähemal uurimisel selgus, et ilmselt oli selliseid kindaid kududes ühel vardal umbes 60 silmust. 60 silmus!!! Nägime veel Kirblas kootud kukkedega sõrmikuid ja valgeid pitskindaid. Nojah, aga igatahes jätsid kõik need kindad meile nii võrratu elamuse, et sealsamas, muuseumis, otsustasime sügisel alustada projektiga “Etnograafilised kindad”.
Läbi kevadiseks muutuva Haapsalu koju minnes tundus, et oleme jälle pisut targemad. Vanaaja tarkusest.
Täname Läänemaa muuseumit ja pr. Eve Otstavelit väga meeldiva vastuvõtu eest!